TOIDUTALUMATUS ON ENSÜÜMIPUUDULIKKUSE TAGAJÄRG
Toidutalumatus on ensüümipuudulikkuse tagajärg
Toidutalumatust saab defineerida kui keha võimetust aktsepteerida konkreetset toitu või mõnda selle osakest (molekuli). See tähendab, et keha ei ole võimeline selle toidu(molekuli) seedimisega hakkama saama. Võimetus toitu vastu võtta väljendub erinevate füüsikalis-biokeemiliste reaktsioonidena kehas, nagu näiteks oksendamine, kõhulahtisus, puhitused, kõhugaasid, mikrofloora tasakaaluhäired ja mitmed põletikulised terviseprobleemid.
Need seisundid põhjustavad omakorda toitainete alaimendumist, toitainete kadu, nõrkust, väsimust ja suuremat vastuvõtlikkust haigustele. Üldjuhul kipuvad inimesed probleeme tekitavaid toite oma menüüst välja jätma, kuid see võib põhjustada veel suurema vajalike toitainete puuduse organismis. Parem variant on tarvitada toidulisandeid, mis aitavad konkreetset talumatust vähendada, et seeläbi kõik olulised toitained toidust ikkagi kätte saada.
Selle artikli eesmärk on juhtida tähelepanu faktile, et toidutalumatused on põhjustatud toidumolekulide ebapiisavast seedimisest. Seedesüsteemi poolt toodetavad seedeensüümid mängivad võtmerolli seedimise toimimises, kuid erinevatel põhjustel on inimeste kehas need ensüümid tihtipeale puudu, neid ei ole piisavalt või nad ei toimi korralikult. Selle tagajärjel tekitavad mõned toidud (olenevalt oma keemilisest koostisest) inimestele erinevaid ebamugavustundeid ning seedehäireid.
Olen sageli kuulnud inimesi ütlemas: “Olen selle toidu suhtes allergiline”, kuigi tegelikult ei ole nad biokeemilises ja meditsiinilises mõttes selle toidu suhtes mitte allergilised, vaid talumatud.
Mis vahe on siis toidutalumatusel ja toiduallergial?
Toiduallergia on seotud immuunsüsteemi reaktsiooniga, toidutalumatus enamasti mitte. Ehkki mõned sümptomid võivad kattuda, on toiduallergia ja toidutalumatus biokeemiliselt ja füsioloogiliselt väga erinevad. Et asja veel keerulisemaks ajada, saame öelda, et mõlemad seisundid on põhjustatud seedesüsteemi võimetusest lõhustada probleemi tekitavas toidus olevaid molekule.
Seedefunktsiooni ebapiisav toimimine (või isegi kahjustus) tuleneb enamasti seedeensüümide ebapiisavast aktiivsusest. Selle põhjuseks võib olla 1. kõhunäärme ning soolerakkude ja muude organite suutmatus vajalikke seedeensüüme toota ja/või 2. seedeensüüme tootvaid organeid reguleerivate peamiste virgatsainete (käivitajate) talitlushäire või puudumine.
Seega, sõltumata seedefunktsiooni kahjustuse põhjustest, on lõpptulemuseks ebapiisav seedeensüümide kogus toidus sisalduvate suurte molekulide väiksemateks molekulideks lõhustamiseks. Seni kuni toitu ei ole võimalik väiksemateks osakesteks lõhustada, võib selline olukord tekitada erinevaid terviseprobleeme. See tähendab, et inimesel tekib kas toiduallergia või toidutalumatus.
See, kas seedimata või lõhustamata toiduosakesed põhjustavad toidutalumatuse või toiduallergia, oleneb sellest, mis tüüpi need molekulid on ning millised füsio-biokeemilised reaktsioonid aset leiavad, kui need molekulid reageerivad soolestikus asuvate rakkude või teiste molekulidega.
Enamik toite sisaldavad ühte või mitut kolmest makromolekulist (ehk makrotoitainest): valgud, rasvad (lipiidid) ja süsivesikud. Neid nimetatakse makromolekulideks (ehk suurteks), sest nad koosnevad paljudest mikromolekulidest (ehk väikestest), mis on omavahel ühenduses. Selleks, et inimese keha saaks makromolekulidest kasu, tuleb nad lõhustada väiksemateks molekulideks, mis on võimelised vereringesse imenduma ning mida on võimalik rakkudesse transportida.
Kui aga toidumolekulid ei ole piisavalt lõhustunud, mistõttu pole võimalik neid vereringesse imendada, tähendab see seda, et erineva suurusega toiduosakesed hakkavad soolestikus leiduvate rakkude ja molekulidega reageerima. Seeläbi hakkavad soolestikus tekkima erinevad biokeemilised reaktsioonid, mille avaldumine inimese kehas võib varieeruda. Seesama varieerumine ehk reaktsioonide erisugusus aitabki määrata, kas tegu on toidutalumatuse või toiduallergiaga.
Nagu eespool mainitud, viitavad nii toidutalumatus kui ka toiduallergia keha reageerimisele teatud toitude allaneelamisel. Mõlema seisundi reaktsioonid tekivad lihtsalt seetõttu, et toitu ei suudeta korralikult lagundada. Ehkki paljud inimesed kasutavad termineid “toidutalumatus” ja “toiduallergia” vaheldumisi, on nad täiesti erinevad seisundid.
Allergia on alati immuunvastuse tagajärg mingile molekulile kehas ja see molekul on alati valk või valk, mis on ühendatud mõne rasva (lipoproteiini) või mõne süsivesikuga (glükoproteiin). Kui valgumolekul ei ole täielikult lagundatud, on see inimese organismi jaoks võõrkeha, mis on võimeline käivitama immuunreaktsiooni. Selline reaktsioon võib väljenduda löövete ja põletike näol ning võib anafülaktilise (järsu ja ägeda) reaktsiooni korral lõppeda ka surmaga. Siinkohal peab mainima ka seda, et osaliselt lagundatud valgud võivad käivitada ka muid biokeemilisi reaktsioone, mis pole oma olemuselt immuunreaktsioonid, vaid võivad pigem mõjutada närvisüsteemi tööd.
Toidutalumatust põhjustavad enamasti kas süsivesikud või rasvad, kuid süüdlaseks võivad olla ka valgud ning toidutalumatuse tagajärjel tekkinud reaktsioonide tüübid on allergiaga seotud immuunreaktsioonidest erinevad.
Lisaks rasvadele ja süsivesikutele võib toidus leiduda ka teisi molekule (näiteks hallitus, toksiinid, lisaained), mis võivad vallandada toidutalumatusele sarnaseid reaktsioone. Tavaliselt on need suhteliselt väikesed molekulid, mis võivad reageerida soolerakkudega ja kutsuda esile sellised kõrvaltoimed nagu oksendamine, iiveldus, mürgistus või kõhulahtisus.
Esineb ka olukordi, kus sama toit võib põhjustada nii toiduallergiat kui ka toidutalumatust. See kehtib piima ja mõnede piimatoodete kohta.
Laktoositalumatus
Hea näide toidutalumatusest on laktoositalumatus. Laktoositalumatus ei ole toiduallergia! Laktoos on suhkur, mitte valk. Laktoositalumatus ei tähenda, et inimene on piima või piimatoodete suhtes allergiline. Siiski on juhtumeid, kus inimesel võib olla laktoositalumatus ja ka piimas leiduvate valkude poolt põhjustatud allergia.
Vaatame laktoositalumatusega kaasnevaid füsio-biokeemilisi reaktsioone lähemalt. Laktoos on peamine piimasuhkur ning see koosneb omavahel seotud glükoosist ja galaktoosist. Selleks, et see piimasuhkur (laktoos) soolestikus imenduks, tuleb see lõhustada: see tähendab, et glükoosi ja galaktoosi molekule ühendav side tuleb purustada ehk seedida. Selle sideme lõhkumise eest vastutavat ensüümi nimetatakse laktaasiks.
Ehkki kõigi inimeste kehas on imikueas olemas see ensüüm, mis rinnapiima seedida aitab, kaob paljudel inimestel võimekus seda toota või toodetakse seda väga väikeses koguses pärast imetamise lõpetamist ja/või täiskasvanuikka jõudes. Seega, kui inimese soolestikus laktaasi toodetud ei ole, pole võimalik ka laktoosi lõhustada. See tähendab, et glükoosi ja galaktoosi molekulid jäävad seotuks.
Tekib olukord, kus laktoosimolekul on pisike, kuid mitte piisavalt, et imenduda. Seega näiteks piima või jäätist tarbides jäävad piisava laktaasikoguse puudumisel laktoosimolekulid soolestikku ringlema.
Kui laktoosi kogus soolestikus suureneb, hakkab keha soolestikku vett saatma. Kuna suhkrusisaldus on soolestikus kõrgem (kõrge laktoosisisalduse tõttu) kui rakkudes, liigub vesi rakkudest soolestikku (sellist olukorda kutsutakse osmoosiks).
Vee koguse suurenemise tagajärjel soolestikus hakkavad soolestiku seinad intensiivsemalt tööle, mille lõpptulemuseks on kõhulahtisus. Kõhulahtisus on üks peamisi sümptomeid, mida laktoositalumatuse korral täheldatakse. Teised laktoositalumatusele iseloomulikud sümptomid on liigne kõhugaaside tootmine ja puhitused, mis tekivad jämesooles leiduvate mikroorganismide kokkupuutel seedimata laktoosiga.
Kuna seedeensüümide puudumisel laktoosi peensooles enam ei lagundata, liiguvad laktoosimolekulid jämesoolde, kus need erinevatele bakteritele toiduks saavad. Suhkrute tarbimise tagajärjel toodavad bakterid gaase ehk maakeeli kõhutuult. Suurenenud gaasi tootmine võib omakorda põhjustada ka kõhuvalu ja puhitusi.
Nagu võid märgata, on need laktoositalumatusest põhjustatud sümptomid või ebamugavustunded tingitud keha võimetusest laktoosi töödelda. See tähendab, et ensüüm laktaas kas puudub või on passiivne ning laktoos jääb lõhustamata. Seda olukorda saab leevendada täiendava laktaasi lõhustava toidulisandi võtmisega soolestiku vaeguste parandamiseks ja laktoosi seedimise tagamiseks.
Rasvade seedimine
Teine levinud toidutalumatuse vorm on võimetus rasvu seedida. Vastupidiselt mõnele dieedihullusele, on rasvad keha jaoks vajalikud. Oluline on tarbida häid ja tervislikke rasvu, kuid mõõdukalt. Mitmeid olulisi molekule toodetakse rasvadest, sealhulgas neid, mis moodustavad rakumembraane ja toetavad südame tööd. Rasvad on väga oluline osa ka hormoonide tootmises.
See tähendab, et tervislike rasvade mõõdukas tarbimine on hea ning ühtlasi oluline. Olukorras, kus kehal pole võimalik rasvu korralikult lõhustada, liiguvad rasvamolekulid soolestikust läbi ja põhjustavad steatorröa ehk rasvase väljaheite. Selline õline väljaheide võtab endaga kaasa palju kehale olulisi toitaineid, sealhulgas rasvlahustuvad vitamiinid.
Lisaks jäävad paljud olulised mikrotoitained (vitamiinid ja mineraalained) inimesel saamata, kuna seedimatuse tagajärjel tekkinud kõhulahtisus viib ained kehast välja kiiremini kui need imenduda jõuavad. Koos nende toitainetega väheneb ka inimese noorus, elujõud, energilisus ning naha hea seisund. Suutmatus rasvu seedida on põhjustatud ensüümi lipaasi puudumisest või tegevusvõimetusest.
Steatorröad ehk rasvast väljaheidet on väga tõhus leevendada seedeensüüme sisaldava toidulisandiga, mis tagab toidurasvade lõhustumise. On oluline märkida, et mõned purgist lisaksvõetavad lipaasid on võimelised lipiide (rasvu) tõhusalt lagundama ka siis, kui sapipõis on operatsiooni käigus eemaldatud või see ei tooda piisavalt seedimiseks olulist sapinõret ehk sappi. Söömise ajal lipaasi lisaks tarvitamine hoiab ära mitte ainult rasvase, vaid mõnikord ka raskesti kontrollitava kõhulahtisuse. Lisaks aitab lipaasi toidulisandi kasutamine kehal paremini omastada ning säilitada olulisi vitamiine ja toitaineid.
Valkude seedimine
Mõningatel juhtudel võivad ka valgud põhjustada toidutalumatust (lisaks toiduallergiale). Neil juhtudel võivad seedimata valguosakesed kahjustada soolestiku seinu põhjustades soole läbilaskvust (lekkiva soole sündroomi) või häirida jämesooles elavate organismide ainevahetust.
Kui seedimata valgud jõuavad jämesoolde ja mikroorganismid neile reageerivad, moodustub palju molekule, millel võib olla kehale kahjulik mõju. Mõned neist molekulidest võivad soodustada kasvajate arenemist, soolehaigusi ja väga ebameeldiva lõhnaga kõhugaaside liigset tootmist.
Nendel põhjustel on osa inimesi hakanud valkude, eriti loomsete valkude, osakaalu oma toidulaual vähendama. Tuleb aga rõhutada, et eelmainitud sümptomite ja haiguste peamine põhjus on taaskord seedeensüümide puudulikkus ja/või ebaefektiivsus. Toidulaua täiendamine tõhusate proteolüütiliste (valke lõhustavate) seedeensüümidega (proteaasid ja peptidaasid) aitavad vältida soolestikus seedimata valkude poolt põhjustatud probleeme.
Igasuguse pikaajalise toidutalumatuse üks tagajärgi on ka soolestiku mikrofloora (bakterite) ökoloogilise tasakaalu häirumine. Pole oluline, kas talumatust tekitav toiduaine on süsivesik, rasv või valk, jõuab see mikroorganismideni ja häirib nende elukeskkonna tasakaalu.
Jämesooles leiduvate organismide hulgas on organisme, mis võiksid konkreetse toidu kättesaadavuse korral kiiremini areneda. Need organismid, mis võivad toidutalumatuse tagajärgedest kasu saada, ei pruugi aga lühikese või pika aja jooksul olla organismile kasulikud. See tähendab, et nö halvad bakterid hakkavad toidutalumatuse tagajärjel soolestikus kiiremini vohama ning “heade” ja “halbade” bakterite tasakaal läheb paigast ära. Keha korralikuks funktsioneerimiseks on soolestikubakterite tasakaal väga oluline.
Nagu eelnevast järeldub, siis ükskõik milline toidutalumatus on ebapiisava seedimise tulemus, mis on tavaliselt põhjustatud seedeensüümide puudulikkusest või ebapiisavast toimimisest. Mistahes toidutalumatuse puhul on parim lahendus toetada oma igapäevast toidulauda kvaliteetsete purgist võetavate seedeensüümidega, mis võiksid seedesüsteemi toimimist toetada.
Inimestele, kellel esineb probleeme konkreetselt (jahutoodetes leiduva) gluteeni sisaldavate toitude seedimisega (mitte-tsöliaakia gluteenitalumatus), on loodud spetsiaalselt gluteeni paremaks seedimiseks seedeensüümilisand Enzymedica GlutenEase™. Kui kõhuprobleeme valmistab piimatoodetes sisalduv laktoos, on tõhusaimaks abimeheks seedeensüümilisand Enzymedica Lacto™. Kui pole kindel, milline toiduaine täpselt talumatust tekitab või sümptomid ei ole väga tugevad, sobib kasutamiseks laiaspektriline Enzymedica Digest Spectrum™.
Seeditud toidu molekul kaotab oma bioaktiivsuse, mis tähendab, et ta ei saa enam kehale kahjulik olla!
* SEEDEENSÜÜMIDE AKTIIVSUSI ON TARTU ÜLIKOOLI LABORIS TESTITUD!
Autor: Dr Mamadou
Artikli allikad:
Baerwald, C., et al., 1999. Efficacy and tolerance of oral hydrolytic enzymes in double-blind prospective clinical trial. J. Clin Res 2:17
Medow, MS et al., 1990. Beta-galactosidase tablets in the treatment of lactose intolerance in pediatrics.Am J. Diseases of Children 144:1261
Barillas, C., et al., 1987: Effective reduction of lactose maldigestion in preschool children by direct addition of beta-galactosidase (lactase) to milk at mealtime. Pediatrics 79:766.
Lankisch, P.G., 1993. Enzyme treatment of exocrine pancreatic insufficiency in chronic pancreatitis – review-. Digestion 54 Suppl. 2:21
Veel põnevat lugemist meie blogist:
Kas piima- ja jahutooted võivad olla sinu seede- ja kaalumurede põhjus?
KKK - Kõik gluteenist, gluteenitalumatusest ja Enzymedica GlutenEase-st
KUIDAS VALIDA PARIMAID SEEDEENSÜÜME? Tea, mille eest maksad!
Kas oskad leevendada oma toidutalumatust?
KKK - Kõik toidutalumatusest ja Enzymedica Digest Spectrumist™
